Minust
Minu lugu
Kui ma 24. juuli 1973. a sündisin, müristas ja lõi välku. Ja nagu röövlitütar Ronjal, nii oli minugi lapsepõlve lemmikpaik mets. Aga ma elasin Tallinnas üsna kesklinna lähedal nii väikeses korteris, et kui selle pindala elanike peale jaotada, oli ühele inimhingele ainult umbes seitse ruutmeetrit. Nii minu vanematel, mõlemal vanaisal kui ka 1901. aastal sündinud vanatädil, kes mind palju mõjutas, oli kõrgharidus. Nõnda oli loogiline, et minagi astusin ülikooli – samuti filoloogiat õppima, nagu oli õppinud ka mu vanatädi. Õppisin Tartu ülikoolis peaainetena eesti keelt ning ungari keelt ja kultuuri nii kaua, kuni sattusin 1996. a suvel Võrumaale folkloristlikele välitöödele. Käisime talust tallu ning küsitlesime vanemaid inimesi. Meeletult põnev oli kuulda, missugune oli nende maainimeste maailmanägemine ja kuidas mina Tallinnas üles kasvanuna asju teisiti nägin. Välitöödelt naasnuna otsustasin hakata õppima ka rahvaluulet, mille muutsin varsti oma peaaineks.
1997. a kutsuti mind tööle ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli ning ma läksin. 1998. aastal sain bakalaureuse-, 2000. aastal magistri- ja 2007. aastal doktorikraadi. Õppisin ühe semestri ka Ungaris ning kaks semestrit nii Saksamaal kui Soomes, aga kraadid sain kõik Tartu ülikoolist eesti ja võrdleva rahvaluule erialal. Tööl sain assistendist teaduriks, teadurist vanemteaduris ja vanemteadurist kaasprofessoriks. Ning siis mulle aitas. Nägin läbi selle oravaratta, milles üle poole oma elust olin keerelnud: tööle ja koju laste juurde oma kodukohustusi täitma. Ja siis jälle tööle. Iga minut oli arvel ja mujale kui toidupoodi polnud aega minna. Selle vaba aja, mida oli väga harva, veetsin üldiselt kolleegidega.
2024. a lõpetasin Eesti Konstellatsioonide Instituudis 2,5 aastase väljaõppe ja sain konstellööriks. 2023. aastast õpin Teadliku Loomise ja Hingamise Akademias. Nende õpingute käigus avardusid mu arusaam maailmast ja minu kohast selles. Avastasin, et ma polnud juhtinud enda elu, vaid ellujäämisrežiimil elades olukordadega kaasa läinud. Oli aeg enda vägi tagasi nõutada ning ma kasutasin ja kasutan selleks jätkuvalt erinevaid tervendusmeetodeid. On vägev märgata, et usaldan oma sisemist tarkust üha enam ja enam ning elu viib mu sedasi aina lähemale sellele, kes ma tegelikult olen.
Olen Merili Metsvahi, folklorist ja loodusesõber. Pärast rohkem kui veerand sajandi pikkust Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas töötamist otsustasin tõusta arvuti tagant ning pöörata näo rohkem metsa poole.
31. dets. 2024. aastal tulin ära ülikoolitöölt ja küsisin endalt, mis on mu missioon siin maailmas.
Ametlikult konstellööriks saades olin avastanud, et oli kadunud vastupandamatu soov teisi aidata, mis oli saatnud mind kogu elu. Olin varem projitseerinud selle, et vajan abi, teistele inimestele. Maailmale saan kõige rohkem kasu tuua omaenda väes tegutsedes.
Vastus sellele, mis on minu ülesanne siin maailmas, avaneb järk-järgult. OÜ Maa kutse loomine oli väga suur samm sel teel. Maa tervis sõltub meist kõigist. Ja meie tervis sõltub omakorda Maa tervisest. Me oleme palju tihedamalt seotud, kui me arvame. Põlisrahvastel on see vana ja oluline teadmine säilinud ning nende abiga hakkame meiegi seda taas mõistma.
Minu unistus on korraldada matku põlisrahvaste juurde. Samavõrd aga soovin tutvustada kaasmaalastele eesti talurahva möödunud sajandite tarkusi, mõtte- ja kujutlusmaailma, rahvajutte ning eluviisi.
Töö ülikoolis, mida tegin üle veerand sajandi, andis mulle väga palju selliseid teadmisi, mida tasub inimestele edasi anda. Meie esivanemad elasid kooskõlas looduse ja iseendaga ning oskasid rituaalide, kommete, rahvalaulude laulmise ja rahvajuttude rääkimise abil ennetada omavahelisi konflikte.
Praegu saan aru, et minu missioon on viia inimesed nende endi juurtele ja loodusele taas lähemale. Globaliseeruv ühiskond, linnastuv eluviis ja (üle)tarbimisele orienteeritud turumajandus ei rahulda inimese sisimaid vajadusi. Mu uurimisteemad ja töö ülikoolis valmistasid mind ette selleks, et innustada Eesti inimesi taas loodusele ja üksteisele lähemale liikuma.
